Uuring käsitleb soolist ja seksuaalset ahistamist, mis leiab aset tööelus. Uuringu tulemuseks on küsimustik, mida saab kasutada seksuaalse ahistamise leviku ja sellekohaste teadmiste ja hoiakute välja selgitamiseks Eesti elanikkonna seas. Küsimustiku alusel viidi läbi ka pilootküsitlus ja kvalitatiivuuring, mille tulemusi näeb uuringuaruandest, kust leiab ka põhjaliku ülevaate ja käsitluse ahistamise nähtuse mõtestamiseks ja mõistmiseks, samuti ülevaate kohtupraktikatest. Eelneva põhjal pakuti välja ka soovitused tööelus toimuva soolise ja seksuaalse ahistamise alaste teavitusmaterjalide loomiseks.
Eestis teostati taoline põhjalik analüüs tööelus toimuva seksuaalse ja soolise ahistamise kohta esmakordselt. 1500 inimese hulgas korraldatud pilootküsitlusest selgus, et Eesti inimesed mõistavad ja tajuvad ahistamist väga erineval moel ning teadlikkus soolise ja seksuaalse ahistamise teemast on madal. Teisalt väljendatakse valmisolekut ning vajadust sekkuda, kui ollakse ahistamise tunnistajaks ning ollakse teadlikud juhtkonna kohustusest tagada ahistamisvaba töökeskkond.
Nõustumine väitega „Kui keegi märkab tööl, et tema kolleegi ahistatakse sooliselt või seksuaalselt, siis peaks ta sellesse olukorda sekkuma (nt astuma ahistatava kaitseks välja, teavitama tööandjat)“ (% kogu elanikkonnast)
Eesti inimestest kinnitab 16% töökogemusega inimestest, et neid on töökohal ahistatud. Rohkem on inimesi, kes on kogenud tööelus ebameeldivaid olukordi, mis võivad viidata ahistamisele. Üheks näiteks on töökohal seksuaalse alatooniga naljade rääkimine, mis on töökohtades üsna levinud, kuid mida suur osa vastajatest peab ebameeldivaks. Samuti tajutakse ebameeldiva ja ahistavana seda, kui töösituatsioonis kommenteeritakse inimese välimust ja eraelu.
Teadlikkus ahistamist puudutavatest õigusaktidest on madal ja suur osa inimestest ei võta ahistamise puhul midagi ette, ega tea ka, kelle poole tuleks sellistel juhtudel pöörduda. Samuti leiab pea veerand vastajatest, et ahistatu on ise ahistavat käitumist julgustanud.
“Kuna inimeste teadlikkus soolisest ja seksuaalsest ahistamisest on madal, ei osata ahistamisolukordi ära tunda ja neid sellisena sildistada.” – Helen Biin
Niisiis on Eesti elanikkonna teadmised ahistamise kohta kasinad ja suhtumine sellesse eelarvamuslik. Seetõttu tuleks sellealasele teavitustööle läheneda üldisemalt ja alustada lihtsaimast – kuidas mõista ja ära tunda ahistamist. Kõige olulisem rõhuasetus peaks olema sellel, mida erinevatel osapooltel on võimalik ahistamise ennetamiseks ja tõkestamiseks või ahistamisolukorra lahendamiseks teha. Kuivõrd töökohal toimuval soolisel ja seksuaalsel ahistamisel on võtmeroll, siis tuleks teavitustöö puhul keskenduda esmajoones tööandjate ja töötajate teavitamisele koolituste ja neid toetavate kirjalike teavitusmaterjalide kaudu.